mai 2010 / Evelin

Kui meenutada Kaunases toimunut, siis  lühidalt  ja emotsioonivabalt on võimalik  konverentsi iseloomustada  järgmiselt:huvitavad ja aktuaalsed keelte õppimist ja õpetamist puudutavad ettekanded, perfektne korraldus  ning rahvusvaheline konverents – väljakantuna sõna otses mõttes, arvestades  kuulajaskonda Iirimaalt kuni Lõuna Aafrika Vabriigini välja.

Eeskätt on hea  meel  ka oma kolleegide õnnestunud ettekannetest, tunnistust sellest andsid  rohked küsimused ettekannete järgselt ja arutelud töötubades.

Isiklikus plaanis juhtisin esmakordselt  konverentsi töötuba  kahasse leedulannast kolleegiga ning  kahtlematult oli see  väärt ja huvitav kogemus. Kindlasti lisas seeoma kogemuste pagasisse  tubli annuse julgust edaspidi gi sellisteks väljakutseteks valmis olla ning  taas „kätt“  proovida.

Minu ettekande teema oli:  „Kas ja miks õppida eesti keelt?“  Ettekanne tekitas küllalt elavat vastukaja , sestap tuli jagada kolleegidele  täpsustusi ja selgitusi, mis  Eestist vaadatuna ning eesti keele kui võõrkeele õpetajale tundusid paljuski iseenesestmõistetavad.

Mis on selliste konverentside kasutegur? Alati jääb see küsimus , et inimesed tulevad kokku, vahetavad kogemusi ja siis lähevad koju tagais ning kõik kulgeb  edasi sama rada mööda kui ennegi.

Eelpool oleva lausega aga  päris nõustuda ei saa. Kuna õpetamine  on loominguline ja õppeprotsesside suunamine keeruline ja mitmeathuline, siis on igal konverentsil osalejal võimalik leida üles see, mida ta vajab ning saada innustust, et  proovida ja  katsetada  uusi  võimalusi oma igapäevases töös.  Vähetähtis ei ole ka  see, et sellisetelt  koosviibimistelt leiad mõttekaaslasi ja  kolleege  erinevatelt maadelt ning iga inimene oma õpitu ja kogemustega on ammendamatuks rikkuseks nin g õppimise allikaks.