Trüki

Evelin Müüripeal, Eesti Võõrkeeleõpetajate Liidu juhatuse liige

Kui Eesti Võõrkeeleõpetajate Liidu aktiivsetele liikmetele pakuti võimalust osaleda möödunud aasta tegevuste ja toimetamiste eest preemiareisi Põhja-Poola ja Ida -Preisimaale, siis ei osanud ma arvata, et mina osalen sellel reisil. Olin ka aastaid varem nendes piirkondades korraks liikunud ning väisanud üliõpilaskooriga kontsertreisi raames Gdanskit-Gdyniat-Sopotit, sestap tundus piirkonna taasavastamine ja kordus liigse luksusena. Aga elul on alati omad plaanid ning tunnustamine reisi näol tuli meeldiva üllatusena. Nii saigi reisikott pakitud ning kolleeg Larissaga teekond ette võetud. Olgu kohe etteruttavalt öeldud- see kõik oli seda väärt.

Sissejuhatuseks

Reisi idee sündis Liivi Sõprade Seltsi initsiatiivil. Ma ei kirjelda pikalt teelolekut Läti-, Liivi- ja Leedumaa teedel. Tänu suurpärasele giidile Ervin Orule  ja Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalule saime ettekujutuse liivlaste, lõunapoolseima läänemeresoome rahva ja eestlaste lähedasema sugulasrahva saatusest.  Kel on aga  liivlaste elu-olu  vastu suurem  huvi, siis tasuks läbi lugeda 2011. aastal ilmunud koguteos „Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur". Põhja-Poola alal on palju säilinud endisest Ida-Preisimaast. Kunagine suursugune Ida-Preisimaa elab hoolimata ajaloo käikudest edasi. Preislased olid üks balti hõime, kes elasid peamiselt Visla ja Neemani jõe vahel, kuulsal Merevaigurannikul. Rahvusliku kultuurivara  päästmiseks, taastamiseks ja säilitamiseks on siin tehtud  suuri jõupingutusi. Lisaks väikelinnadele, lossidele, raekodadele, kirikutele ja kloostritele saime näha ka kauneid looduspaikujärvedemaad ja Heli poolsaart.

Esimene reisipäev

Esimene reisipäev viis meid II Maailmasõja päevadesse ning Hitleri punkrisse - Hundikoopasse (Wolfsschanze).

 

 

 

 

Hundikoobas

 

Hitler veetis punkris 900 päeva. Kuigi tegemist ei olnud tema ainsa peakorteriga, kujunes sellest siiski natsiimpeeriumi üks tähtsaimaid keskusi. Kohaliku giidi väitel ei teadnud liitlased punkri asukohast midagiSamas on aga teada, et Hitlerit külastasid sel perioodil nii Mussolini, Mannerheim ja teisedki tähtsad isikud. On kaunis vähetõenäoline, et liitlased punkri olemasolust ei teadnud. Olgu selle faktiga kuidas iganes, selge on see, et kompleks ehitati  suurelt osalt Venemaaga sõjapidamise juhtimiseks. Koht valiti hoolikalt asustusest ja suurtest teedest eemale. Ehitati saladuskatte all ja et kohalikke eemale hoida, räägiti keemiatehase ehitamisest ja võimalikust lekkest. See toimis. Kogu ala oli jagatud kolmeks tsooniks. Kõige keskel oli esimene tsoon, kus elas Hitler, tema lähimad kaaskondlased, kasiinod, saunad, stenografistide maja. Teises tsoonis elas umbes 2000 inimest. Valvesõdurid ja teenindav personal. Välimine, kolmas tsoon, oli miiniväli.  See oli metsadesse peidetud 200 hoonega väikelinn, mis ka purustatud olekus paneb imestama, millist materjali- ja töökulu nõudis võimsate betoonrajatiste püstitamine ja maskeerimine.

Hundikoobas oli ka koht, kus toimus üks ebaõnnestunud atentaadikatsetest Adolf Hitlerile 20. juulil 1944. Oberst Stauffenberg paigutas laua alla kohvri pommiga, mis pidi füüreri elupäevad lõpetama. Paraku lükkas keegi kohvri enne plahvatust kogemata Hitlerist eemale ning füürer pääses vaid kergete vigastustega. Plahvatuses hukkus siiski neli inimest. Stauffenbergi nime on paljudele tuntumaks teinud selle dramaatilise loo ainetel põhinevad filmid, nagu "Operatsioon Valküür", "Ülestõus Adolf Hitleri vastu!", "Stauffenberg". Veel aastakümneid pärast sõja lõppu oli sakslaste hoiak Stauffenbergi suhtes lõhestunud ning tema tegu tõlgendati osalt koguni "riigireetmisena". Alles 1980. aastate teisel poolel hakkas suhtumine muutuma ning atentaati hinnati kui "südametunnistuse legitiimset vastuhakku".

Kui Punaarmee 1944. aastal lähenes, otsustas Hitler kogu kompleksi õhku lasta, et see ei sattuks vaenlase kätte. Ainuüksi Hitleri punkrisse pandi 10 tonni lõhkeainet. Kuna lõhkeainet polnud piisavalt, siis paljud punkrid on pooleldi õhitud. Giidi väitel toimus piirkonnas inimese enda poolt tekitatud maavärin.

Morbiidsust õhkava natsitempli taustal jäi kõlama giid Ervini mõte, et millised arengud oleks olnud Euroopas ja maailmas ehk olemata, kui noor Hitler saanuks alustada oma ihaldatud kunstiõpinguid ning elanuks tavalist tudengielu. Hetkel maailmas toimuvate ärevusttekitavate sündmuste taustal on sellised juuksejuurteni lahtiraputavad meeldetuletused  vajalikud, et mitte jääda oma mugavustsooni nautlejaks.

Reis jätkub

Järgmisena külastasime kuulsat Swieta Lipka (Püha pärna) jesuiitide kloostrit, mis on katoliiklikus Poolas üks tähtsamaid palverännakute sihtpunkte. Rikkalikult kaunistatud interjööriga võimas kirik on üks Poola barokkarhitektuuri meistriteoseid. Selles asub uhke barokkorel trompeteid puhuvate inglikujudega, mis muusikateose esitamise ajal liiguvad. Väga muljetavaldav!

Meie 5-päevasesse tihedasse reisiprogrammi mahtus tagantjärele vaadatuna tohutult palju ning kahjuks ei ole võimalik kõigel nähtul-kogetul detailselt peatuda, aga  tahaksin siiski  kirjutada  kašuubidest. Kes on kašuubid? Kašuubid (endanimetus Kaszëbi) on lääneslaavi rahvas (poolakate subetnos) Põhja-Poolas Pomoze vojevoodkonnas, kes räägivad kašuubi keelt. Tegemist on kunagiste lääneslaavlaste järeltulijatega, kes on kordamööda olnud sakslaste ja poolakate tugeva mõju all. Nende täpset arvu pole teada (50 - 500 000). Rahva asendit kahe kultuuriruumi piiril näitab fakt, et kašuubi päritolu on Poola peaminister Donald Tusk ja saksa kirjanik, nobelist Günter Grass. Kašuubide mitteametlikuks keskuseks on Kartuzy linn. Seal paiknevad Kašuubi infokeskus ja kašuubide koduloomuuseum.

Heli poolsaar

Ükski suvine reis ei saa olla täiuslik, kui sealt puuduvad laevasõit ja meri. Meie teekond viis meid ka Heli poolsaarele. Hel on kuulus oma mineviku poolest. 1939. aastal pidasid poolakad poolsaarel vastu 2. oktoobrini. Poolsaare tipus asuv Heli linna keskmes on ligi kilomeetri pikkune jalakäijate tänav, kus asuvad poed ja söögikohad ning  jalutavad arvukad turistid ja puhkajad. Mere juurde kuulub lahutamatult kala ja tagasiteele kehakinnituseks ostetud  prisked suitsulestad kohalikult kalakaupmehelt maitsesid suurepäraselt.

Gdansk

 Ida-Pomooria pealinn, üle tuhandeaastane poole miljoni elanikuga Gdansk on tõeline turistide maiuspala. Eeskujulikult korrastatud vanalinna tänavad väärivad jalutuskäike ning kitsad ja imeliste gooti otsaviilude ja skulptuuridega majad lausa nõuavad jäädvustamist. Nii kulgesime meiegi edasi kolmiklinna Gdansk-Sopot-Gdynia. Pika ja kireva ajalooga kuulus vaba- ja hansalinn Danzig, sajandeid suurim ja rikkaim sadamalinn Läänemere kallastel. Pärast II maailmasõda muutus poola Gdanskiks ja on kuulus ka sellepoolest, et samas linnas algasid sündmused, mis lõpuks viisid kommunistliku Ida-Euroopa kokkuvarisemisele. Käia Gdanskis ja mitte külastada Sopotit - see tundub ilmvõimatu. Eestis seostatakse linna eelkõige  eelmisel sajandil idablokis laia kõlapinda leidnud laulufestivalidega ning põhiliselt seostatakse neid Anne Veski nimega, kes 1984. aastal seal edukalt esines ja sai selle eest Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse.

 

 

 

 

 

Gdansk

Malbork ja Frombork  

Meie reisikavva oli veel lülitatud pindalalt maailma suurima kindluse , Malborki kindluse külastus, ja Fromborgi kindluskirik. Malborki pindala on enam kui 140 tuhat m2. Malborki linnus on unikaalne näide keskaegsest kindlusest. Ta koosneb kolmest üksteise sisse ehitatud kindlusest. Ülemist, keskmist ja alumist lossi eraldavad kaitsemüürid, tornid ja (kuivad) vallikraavid. Läbi ajaloo on Malborki kindlus saanud sõdades mitmel korral rängalt kannatada. Kõige halvemini käis selle arhitektuurimälestise käsi Teises maailmasõjas, mil see kindlus sisuliselt maatasa tehti. Pärast sõda on teda alates 1950. aastatest pidevalt järk-järgult taastatud.  1997 kanti Malborki linnus ja seal asuv muuseum UNESCO maailmapärandi nimistusse.

 

 

 

Malborki kindlus

 

Fromborki linnakese peamiseks vaatamisväärsuseks on kindluskirik. Sealses kirikus on ka maailma silmapaistvama keskaja ja renessansi ajastu teadlase Mikolaj Koperniku viimne puhkepaik.

Reis jõuab lõpule

Edasi kulges meie  reisiseltskonna teekond  juba pimeneva Poola Augustowa metsateede vahel. Lühikesse ajahetke oli kogunenud palju muljeid ja reisiväsimus võttis võimust, aga sihtpunkti jõudmine kujunes oodatust keerulisemaks ning ajaliseltki pikemaks. Siiski ei heidutanud see reisilolijaid. Elevusttekitavaks ja meeldejäävaks kujunes  hilinenud õhtusöök. Kujutage ette, mida tähendab istuda öösel kella poole kolme aeg rampväsinult pika valge linaga kaetud laua taga ning  lubada enesele kuninglikku kolmekäigulist "püha öösöömaaega". Sellised seigad on aga alati reisi lisapärliteks ning toovad veel hiljemgi naeratuse näole.

Tahaksime tänada Larissaga võõrkeeleõpetajate liitu ja haridusministeeriumi preemiareisi eest. Täname ka Liivi Sõprade Selts ja Germalo reisibürood reisi organiseerimise eest.

29. august 2014